Läänemaa looduslaagri teine päev.

 26. augusti hommik. Endiselt sajab. Ei mingitki lootust täna kuiva nahaga pääseda. Keskmiselt neli tundi magamist veab hommikul nii mõnelgi kulmu kortsu. Samas on ka neid vapraid, kes otsustavad teha karastava hommikusupluse. Au neile, sest kui ausalt ikka öelda, siis see on karm.

Hommikusöök on täna õige vara, 7.30 aga see-eest rikkalik.  Kõht võileibu ja head-paremat täis longime vihmas majutushoone poole. Kui ikka kasvõi natuke taevataat vihmaga täna koonerdaks, oleks päev korda läinud. Meri Silmal ja taevas on toon-toonis hallid ning ega ei ole eriti ilma paranemist oodata.

Asjade pakkimine bussi läks vahejuhtumiteta. Algas sõit Salajõe juurde. Salajõgi on karstialal paiknev jõgi, mis osaliselt voolab maa all. Põhilised karstialad paiknevad Pandivere kõrgustikul ja Põhja-Eestis, Läänemaal on karstumist harvem. Ka Kohila on karstipiirkond ja tundliku veereziimiga.

Salajõe karstiala on maastikukaitseala alates 1964. aastast. Seal neeldub maa alla jõgi ning voolab maa all 1,3 kilomeetri ulatuses. Salajõe oma saladustega püüdis fotole Esper.

Kudani rannaniit- ilus hooldatud rannaniit Aulepa-Pürksi maantee ääres, mis piirneb Vööla merega. Praegu jääb Kudani rannaniit väga suurte üleujutuste korral vee alla. Kunagi olla seal saanud sõita isegi laevaga-nii 400 aastat tagasi. Rannaniidul pesitsevad kurvitsalised. Näha on taimedega katmata alasid, mida kutsutakse soolakuteks.  Marko Valker rääkis, et rannaniitudel karjatamise eest saavad kohalikud talunikud toetust. Ega see karjatamine muidu ära ei tasukski. Loomad ei võta looduslikel rannakarjamaadel nii kiiresti kaalus juurde kui kultuurkarjamaadel. Peale selle on vigastusoht. Kusagil pidavat veel ohustama loomi maksakaanid, kes paljunevad madalas vees. Põhiliselt karjatatakse lihaveised, on üksikuid lambapidajaid. Selleks, et rannaniit oleks piidavalt hooldatud peaks olema niidu ühe hektari kohta vähemalt 1 loomühik loomi. No see tähendab seda, et 1 hektari karjamaa kohta oleks kas 1 veis või hobune või siis viis lammast. Kui loomi on vähem, siis nad ei jõua piisavalt taimemassi süüa ja karjamaa kasvab ikkagi tasapisi kinni. Kui aga on palju rohkem loomi, siis tallavad loomad karjamaa ära, maapind on ikka rannaniitudel osaliselt ka väga pehme, ning loomadele ei jätku piisavalt toitu.

Roostikuraja läbimine oli paras katsumus. Laudtee on vihmaga libe. Krista oli meie retke kõige suurem kangelane, sest ta läbis olude sunnil enamus radu plätudega. Varbad olid tal küll koguaeg sinised ;).

Tuul, metsik tuul. Seisame Eestimaa mandriosa kõige loodepoolsemas tipus Põõsaspea neemel. 

Vahutav tormine meri on lummav vaatepilt. Nii mõnigi unustas „tatise ilma“ ja vaatas pea tund tormist merd...

.. ja oli väga tore.

 Loodame, et keegi ei haigestu ja esimesel septembril tuleb ilus aktus.

Looduslaagri esimene päev Läänemaal

25. augusti hommik. No ei või olla… ongi tõsi. Juba eile vaadates Norra ilmateadet sai juba kord ohatud-esmaspäeval tuleb vihmane päev.

Ei tea, kas keegi tulebki. Laussadu. Meil Edithiga ei ole ka just sära silmas aga no küll me hakkama saame! Koolimaja juures on Toomas Toome buss juba reisiootel ja ennäe imet - mõned õpilasedki bussis!  Ja siis hakkas äkki tulema autosid ja  igast autost astus välja vähemalt üks naerul näoga õpilane. Loeme kõik kokku, meid on päris palju. Algas sõit Nõvale.

Endises merepõhjas olid moodustunud hiigelsuured luited. Kanarbik õitses ja avanes hingemattev vaade Veskijärvele.

Veskijärve läheduses käisime põlendikul, mis oli tekkinud kuus aastat tagasi. Kuna metsapõlengu päeval olla tuul olnud 25 meetrit sekundis, olid põlenud vaid puude alumised osas. Nooremad puud olid jala pealt ära kuivanud, sest tüvepõleng oli kahjustanud neid säsini. Vanematel puudel olid tüved söestunud. Retkejuht rääkis, et alles viiendal või kuuendal aastal peale põlengut tasub minna sinna otsima pohli ja mustikaid -loomulikult siis kui on  ikka sobiv kasvukohatüüp.

Huvitavatest liikidest nägime kõret ehk juttselgkärnkonna. Kõrede jaoks jaoks oli kaevatud liiva sisse suured lohud-eks ikka selleks, et nad paremini saaksid paljuneda. Kõre tahab paljunedes jalgu põhjas hoida, ütles meile retkejuht. Muide kaevatud järvikute põhjas oli punane liiv-see sisaldas palju raudoksiidi.

Põlendikult suundusime Nõva looduskeskusesse, kus tutvusime ekspositsiooniga, vaatasime binokulaariga erinevat tüüpi liivasid ning saime mängida ära-arvamise mängu. Olid 15 erinevat taime, millel marjad küljes. Osadega läks lihtsalt, teistega aga mitte nii väga. Üllatuseks sai maikelluke, ei teadnudki, et see lill ka marja kasvatab.

Üks õpilaste lemmikumaid tegevusi Nõval oligi muidugi mustikate söömine – Kohila kandis neid ju nii palju ei ole.

Nägime imelist mereranda ja metsa, sõime merikapsast ja maitsesime kadakamarju, kriuksutasime saabaste taldade all laulvat liiva. Uurisime seeni - põhiliselt on Nõva metsades praegu puravikke ja võitatikaid.

Metsas on hea rahulik, Nõva loodusekskuse giidid on vahvad, nende jutt oli väga köitev. Vihma küll sajab pidevalt, aga nagu öeldakse: „Pole halba ilma, vaid on halb riietus.“ Üks vihmafoto Esperilt.

Nõvalt suundusime õhtul Silma Õpikotta. Meid võttis vastu Marko Valker, kes viis samal õhtul läbi loodusfotokoolituse ja juhatas retke linnuvaatlustorni. Sinna pääsemine oli tõeline katsumus. Nii mõnelgi tuli vesi üle kummiku ääre. Õpetaja Edith, seistes keset "pokumaad", ütles naljaga pooleks, et näe, pidi olema fotokoolitus aga see siin on nagu Kaitseliidu ellujäämisretk. Itsitamist jätkus veel tükiks ajaks nagu näha fotolt. Hetke jäädvustas Alari.

Roostik oli ilus. Nägime teel kõrre otsa pesa teinud ämblikku, kalakotkast, sookurgi, palju seeni ja huvitavaid maastikuvaateid. Õnneks on meil need vaated salvestatud fotodena, sest pidasime fotojahti. Nii nägi roostiku läbi fotokaamera Jaan.

Linnuvaatlustornist tehti ka foto, mille pealkirjaks "Mehe süda" - sellest naljast muidugi saavad aru vaid retkel osalenud.

Praegu me plaksutame, sest vaatame päeval tehtud fotosid. Hea meenutus jube märjast päevast. On mitmeid häid pilte aga blogisse me paneme kindlasti Carl-Roberti foto, kus me kõik turvaliselt aias viibime.

Kohila Gümnaasiumi loodussuuna looduslaager Hiiumaal

25. augusti pühapäevahommik, äratus 6.30. Küll ei viitsiks minna, magaks veel natuke. Oh ei, peab.  Kas kõik on kaasas: esmaabipakk, nimekiri, päevakava, telefon, fotokas? Ju on. Helisebki  telefon. „Mida nüüd???“, mõtleb Kirsti. Helistajaks on õpetaja Kadi, kes on haigestunud ja ei saa tulla. Mnjah, esimene langeja olemas. Ei tõota tulla midagi head…

Õnneks ootab Prillimäel rõõmsameelne õpetaja Edith ja ilm on vähemalt lootustandev. Garderoobitädi oli varahommikul juba avanud uksed, et me  saaks kaasa võtta palli, Maksutovi teleskoobi, binokulaari, topsluubid, märkmikud ja muu vajaliku trini-träni. Bussijuht Andres  ja kõik kes lubasid tulla, olid täpselt õigeks ajaks kohal. Seekord siis 27 õpilast. Kõik äärmiselt toredad noored inimesed. Mõned juba „vanad kalad“ loodusõppekäikudel, teised esmakordselt. Seltskond on särav ja sõit Rohuküla sadamasse kulgeb viperusteta.

Taevas on pilvitu ja on tuulevaikne. Harukordne augustikuu ilm. Päike sillerdab ja praami Koguva taha jääb sirge vahune triip. No kohe täitsa sirge. 

Ilus, ilus oled Hiiumaa oma laidude ja rannaäärse kidura taimesikuga ja liigirikkusega.

Esimene peatus Suuremõisa loodusõpperada. Meile vastu on tulnud Karin Poola, kes on Palade Loodushariduskeskuse koolitaja. Karini juhendamisel läbitakse ligi kahe kilomeetrine õpperada, kus tutvutakse erinevate puuliikidega.

Saime teada, et palderjani tasub korjata talvistesse kompositsioonidesse, sest see säilitab oma lillaka varjundi ja on põnevalt haruline ka talvel, kui seda kuivatada nö püstises asendis. 

Õpperajalt tagasi tulles kiitis Karin väga meie õpilasi. Mille eest, lubas ta öelda alles Palade Looduskeskuse kivimajas. Kuna me sattusime nii hoogu loodusõpperaja läbimisega ei  jõudnudki Pühalepa kirikusse. Aga  tühja sest, tagasitulles jääb see meile tee peale. Siis käime läbi.

Järgmine peatus Soera Talumuuseum. Seal oli meil tellitud lõunasöök ja perenaine Õie Laksberg ootas meid tuliste kollaste tuhlite, koduste kotlettide, salati ja ternespiima-kohupiima-õunakoogiga. Küll on hea toit, ei jõua me ära kiita. Perenaine ütleb selle peale hiidlastele omase muhedusega, et no ärge kiitke siis, kui enam ei jaksa, vaid sööge.  Igatahes oli viietärni toitlustus, soovitame kõigile. 

Lasime natuke leiba luusse ja siis suundusime Palade Loodushariduskeskusesse, kus läbisime koolituse Hiiumaa maastikud. Saime teada, et Hiiumaa on kõige metsarohkem maakond Eestis ja palju muid toredaid fakte Hiiumaa kohta. Saime ka igaüks raamatu, kus kõik see sees kirjas.

Palade kivimajas tutvusime erinevate kivimitega ja kivi kasutusvõimalustega. Otsisime kirjelduste järgi kivistisi ja joonistasime neid. Kõik tegevuste tulemused ja omandatud teadmised tuleb vormistada nö praktikapäevikusse, mis saab olema looduspraktika arvestuse aluseks. Kuna Karin reklaamis meile nii põnevaks Tahkuna piirkonna, kus on suurim jugapuude kasvuala Eestis ja kus leidub õhukeseks lihvitud liivakive, otsustasime  kalduda esialgsest reisiteekonnast kõrvale ja külastada Hiiumaa kõige põhjapoolsemat tippu, Tahkuna poolsaart. Siinkohal tuleb lihtsalt lugejal nautida vaateid fotodelt, sest sõnades kirjeldada on seda väga keeruline.

Tagasiteel külastasime ka tee äärde jäävat militaarmuuseumit.

Kärdlas toimus väike shopping. Haarasime kaasa kõik vajalikud vahendid grillimiseks ning alustasime sõitu Kalana puhkeküla poole. Käisime läbi ka Ristimäelt, kus igaühel oli võimalus meisterdada oma rist. Ristimägi on aastatega ikka väga gigantseks kasvanud. 

Sõit Kalana poole jätkus võidu Päikesega. Ehh, meie kaotasime. Põikeseloojangut me ei näinudki, vaid verev taevas mere kohal märkis Päikese tudukohta.

Puhkekülas olid meie üllatuseks armsad ja väga soojad ning mugavad kämpingud. Mida hing oskaks veel ihata, kui grillimiskoha, külmkapiga sooja kämpingut mere kaldal.

Öösel, nii ühe paiku, panime üles teleskoobi ja vaatasime Kuud. Oli teine selline poolkerakujuline aukudega juust. Mobiili äpi abil leidsime ka Saturni ja Neptuuni. Öist romantikat jätkus hommikutundideni.

Esmaspäeva hommik

Soe hommikupäike ja sillerdav meri Kalana puhkekülas. Kõhud hääd paremat täis ning  bussirattad võivad veereda nüüd Ristna looduskeskuse poole. RMK looduskeskuse ees jaotusime kaheks grupiks-põhikool ja 10ndikud ühte ja 11- ja 12ndikud teise. Esimene grupp suundus mere äärde ning teine Kõpu soodesse.

Jalutasime läbi palumänniku, pistsime suhu mustikaid, pohli ja nüüd on näpud, suud lillad. Kogu rännakut soodes juhtis rõõmsameelne Urve Merendi, kelle taktikepi all õppisime tundma erinevaid samblaid ja saime selgeks madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo ehk raba erinevused. Samuti selgitati põhjalikult kuidas sood tekivad. Kellel kummikud jalas olid, läksid läbi viimasest soost, mida nägime. Bussi juurde tagasi kõndides nägime ka nelja lõopistriku, mis on isegi kogenud loodusefanaatiku jaoks haruldus. 

Nendes uuritud väikestes madalsoodes ja nendevahelistel luidetel kohtasime imelisi taimi. Näiteks imeilusat Carl Linne lemmik- ja vapitaime harakkuljust, soopihla, mille õie järgi sakslased teda veresilmaks kutsuvad ning looduskaitsealuste taimede II kategooriasse kuuluvat loim vesipaunikat, millel on väga omapärane ja kaunis leht.

Põhikooli ja kümnendike metsaretkel saime selgeks, mis vahe on ruumimeetril ja tihumeetril, imetlesime Ristna looduskeskuse lähiümbruse põlismetsa kogu tema väärikuses  ning jõudsime läbi erinevate metsatüüpide välja randa, kus õppisime ära tundma merihumurit, liiv-merisinepit, looduskaitsealuste liikide III kategooria taime rand-seahernest ja kurdlehist kibuvitsa, kes on meie aladel tulnukas.

Pärast õhtusööki külastasime Rebasmäe õpperada, Kõpu tuletorni ja nautisime Ristnas aukudega kive korjates päikeseloojangut. Kindlasti on buss tagasi mandrile sõites poole raskem kui enne, sest korjatud kivikuhjad on vaja ju koju viia.

Hetkel istume kõik lõkke ääres ja ajame laagrijuttu. Igal-ühel oma muljed ja nalja jätkub vist varaste hommikutundideni. Et lõkkesse oleks panna puid, siis oleme võtnud endale ka sarnase rolli RMKga -  puhastada Kalana metsaradu kuivanud okstest. Peab ütlema, et meil tuleb see oluliselt paremini välja kui RMK-l, sest rajad on pärast koristamist vabalt läbitavad. Ees ootab tähine ja pikk öö.

Ühine koosolek Kohila valla lasteaedade juhatajatega

Täna, 04.03. 2013 toimus Kohila Keskkonnahariduse Keskuse ja Kohila lasteaedade juhatajate koosolek.

Päevakord:

·         Ülevaade Kohila Keskkonnahariduse Keskuse ja lasteaedade ühistegevustest 2012. aastal (K. Solvak);

·         Arutelu teemal, kuidas me saame parendada Kohila valla lasteaedade loodusharidust (finantseerimine, õppeprogrammid);

·         Õppevahendite andmebaasi tutvustus (K. Solvak);

Otsustati, et Kohila valla lasteaiad broneerivad 2013. aastaks Keskkonnahariduse Keskuse koolitused ning õppekäikude osas kirjutatakse ühine projekt.

Ühtlasi said lasteaedade juhatajad infot Kohila Keskkonnahariduse Keskuse õppevahendite laenutamise võimalustest.

Aitäh kõigile osalejatele ning jääme lootma meeldivale koostööle!

Kohila Keskkonnahariduse Keskuse nimel 

Kirsti Solvak

Loodusklassi looduslaager rännak Saaremaal 2.päev

Tere jälle! Olles eile õhtul öises Kõljala puhkekülas sääskede toiduna Kaali kraatri teemalist filmi ja tähti vaadanud ning seedinud unes, et sealset suurt auku kasutasid muistsed inimesed arvatavasti ka ohverdamispaigana jumalatele, et selle meteoriidi langemist dateeritakse nii maapinna kihtides leiduvate radioaktiivse süsiniku meetodil kui ka õietolmu järgi, sest meteoriidi kukkumine Kaalile põhjustas suuri muutusi kohalikus looduses.
Hommikul kell 6:45 otsustas Rasmus minna pesema dušši alla, olgugi, et siinne dušširuum on väiksem kui kodune. Homme lubas kell kuus uuesti minna.
 Kaali koolis pakkus tore sööklatädi maitsvat hommikusööki ning siis suunduti Koressaare muuseumi töötaja Sirje Azaroviga Liiva-Putla  männikusse seenele. Sirje Azarov rääkis samblike ja sammalde vahelistest erinevustest, Saaremaa looduse orhideederohkusest ja liivasel pinnal kasvavatest taimedest. Seeneotsinguil leidsid kõik palju kukeseeni, pilvikuid, puravikke, riisikaid, kitsemampleid, vöödikuid ja nägime haruldast roosat kärbseseent teiste seas ning õppisime eristama mürgiseid söödavatest. Ühe orhidee nime teame me kindlasti "tumepunane neiuvaip"-loodan, et läks õigesti.
Peale hõrgutavat ja kosutavat kapsahautist ja magustoitu Kaali koolis lõunaks suundusime pikale bussisõidule Põhja-Saaremaale Panga pangale. Sealsel pangal nägime siluriaegseid kivikihte ning seda kõike ilmestas räsitud ja liigivaene, omal moel hurmav loodus. See oli üsna võrreldamatu kauniste Odalätsi allikatega, kus me järgmisena peatusime, et pulbitsevat liiva näha.
Edasi suundusime Vilsandi rahvusparki, Loona mõisa, RMK teabepunkti, kus kohtusime Kadri Kullaperega, kes tutvustas meile Saaremaa ajalugu läbi geoloogi vaatevinkli. Õppisime, et Saaremaal leidub käsijalgsete, korallide, meriliiliate, tigude ning veel paljude teiste eelajalooliste olendite ja tegelaste fossiile. Huvitava faktina saime teada, et seadusega on keelatud fossiilidega kauplemine, kuna nad on taastumatud. Koos Kadiga sõitsime läbi maalilise looduse Undva pangale, kus meile anti ülesandeks leida rannast erinevate motiividega kivimeid. Kertu ja Mariliis leidsid Undva panga juures asuvast rannast erilise fossiili, koralli, mida Kadri Kullapere soovis RMK kivimaja muuseumi kollektsiooni eksponaadiks.
Undva panga juurest sõitsime mööda mereäärset postiteed Kihelkonnani kus lõppes meie õppekäik. Planeeritud ole veel külastada Kaugatoma panka, Sõrve sääre tippu aga kahjuks me sinna ei jõudnud, sest õppeprogramm võttis oodatust kauem. Seejärel suundusime Kuressaarde, kus tegime pisikese peatuse; homme on plaanis pikem ekskursioon Kuressaare Muuseumisse. Peale pikka ja  veidike väsitavat päeva suundusime tagasi oma armsatesse kämpingutesse Kõljalas. Tegime Tessile hommikul korjatud Islandi käokõrvast mis on tuntud ka kui Islandi samblik, köhavastast teed, mille Tessi vapralt ära jõi. Aga tema näost oli näha, et see tee ei hiilanud oma maitseomaduste poolest. Õhtu lõpetasime kukeseente puhastamise ja nendest kastme valmistamisega, grillvorstide ja kitarrimuusika saatel. Kahjuks oli pilves ja tähti enam vaadata ei saanud.

Loodusklassi looduslaager rännak Saaremaal 1.päev

Tere, pilvine meri! Kauguses paistab Muhumaa! Seilame-vasakul on Viirelaid, paremal Kessulaid. Sadam - kuivalt Kuivastusse.  Esimene peatuspaik ajalooline ja looduslähedane Koguva küla.  Istusime koos Smuuliga ja vaatasime pankrannikult Orissaaret. Muhumaa on imelik maa, seal ei ole uisud paaris-tehakse ja kasutatakse ainult ühte uisku korraga. Vanad paadid ja puuriidad on pandud sammaldunud kiviaedadele. Koguva küla elab!
Järgmine peatus Kõljala puhkeküla. Külalisi tervitas määramatu liblika vastne. Uksed olid külalislahkelt avatud. Kenad kollased kämpingud on väiksemad kui Rasmuse saun aga mahume küll. Hobused krõmpsutavad  kämpade kõrval.
Lõuna Kaali koolimajas oli jube hää! Kartulipuder ja hakklihakaste täitsa tore, personal sõbralik.
Järgnes ekskursioon Kaali maastikukaitseala. Meteoriitikamuuseumi ekskursiooni juhendas Reet Tiirmaa. Meil jäi meelde, et Antartikast on leitud Marsi ja Kuu päritoluga meteoriite. Saime ise meteoriiti käes hoida ja nüüd teame, et meteoriit ei ole radioaktiivne. Meteoriite otsides on leitud traktoreid, lennukeid ja muid rauast esemeid. Käisime ka eksluksiivses Kolmandas meteroiidikraatris. See on jäetud järgnevatele põlvedele. Meteoriidikraatri olemasolu kinnitamine on pikaajaline protsess.
 Külastasime Laidevahe looduskaitseala koos Ülo Metsmakeri ja Kristine Järsuga. Saime teada, et need alad on lindude (laglede) talveks ettevalmistumise paigaks. Lind võtab umbes 1,5 kilo kaalu juurde. Peamiseks karjamaa rohupiirajateks on Eesti hobused, keda võiks lõpmatuseni paitada (seda me ka tegime), ja ka Šoti mägiveised, keda seekord ei kohanud. Neid loomi karjatatakse samas karjuses, kuna nad söövad natuke erinevaid taimi. Hobused joovad soolast merevett ning käivad tallis vaid talviti. Naasesime Kõljala kämpingutesse peale maalilist õhtupoolikut hobuste seltsis ning tüdrukud valmistasid õhtusöögi. Õhtu lõpetas lõke, tähtede vaatamine ning film "Kaali saladus".

Seminar-laagri projekti lõpp

19. ja 20. juunil oli seminar-laagris nii palju tegemist, et blogimine ununes sootuks! Nüüd on projekt KHK poolt lõpetatud ja esitatud KIKile. Tulem Kohila Keskkonnahariduse Keskuse portfoolios.

Aitäh kõigile õpetajatele ja õpilastele, kes osalesid seminar-laagris. Õpetajatega jätkame koostööd pärast puhkust. Kohe-kohe peaks jõudma kodukale ka laagri pildid.

Aitäh Toosikannu Puhkekeskusele suurepärase teeninduse ja Kohila Avatud Noortekeskusele laenutatud päästevestide eest!

Kenat suve osalenutele!