25. augusti pühapäevahommik, äratus 6.30. Küll ei viitsiks
minna, magaks veel natuke. Oh ei, peab.
Kas kõik on kaasas: esmaabipakk, nimekiri, päevakava, telefon, fotokas?
Ju on. Helisebki telefon. „Mida nüüd???“,
mõtleb Kirsti. Helistajaks on õpetaja Kadi, kes on haigestunud ja ei saa tulla.
Mnjah, esimene langeja olemas. Ei tõota tulla midagi head…
Õnneks ootab Prillimäel rõõmsameelne õpetaja Edith ja ilm on
vähemalt lootustandev. Garderoobitädi oli varahommikul juba avanud uksed, et me
saaks kaasa võtta palli, Maksutovi
teleskoobi, binokulaari, topsluubid, märkmikud ja muu vajaliku trini-träni. Bussijuht
Andres ja kõik kes lubasid tulla, olid
täpselt õigeks ajaks kohal. Seekord siis 27 õpilast. Kõik äärmiselt toredad
noored inimesed. Mõned juba „vanad kalad“ loodusõppekäikudel, teised
esmakordselt. Seltskond on särav ja sõit Rohuküla sadamasse kulgeb viperusteta.
Taevas on pilvitu ja on tuulevaikne. Harukordne augustikuu
ilm. Päike sillerdab ja praami Koguva taha jääb sirge vahune triip. No kohe
täitsa sirge.
Ilus, ilus oled Hiiumaa oma laidude ja rannaäärse kidura
taimesikuga ja liigirikkusega.
Esimene peatus Suuremõisa loodusõpperada. Meile vastu on
tulnud Karin Poola, kes on Palade Loodushariduskeskuse koolitaja. Karini
juhendamisel läbitakse ligi kahe kilomeetrine õpperada, kus tutvutakse
erinevate puuliikidega.
Saime teada, et palderjani tasub korjata talvistesse
kompositsioonidesse, sest see säilitab oma lillaka varjundi ja on põnevalt
haruline ka talvel, kui seda kuivatada nö püstises asendis.
Õpperajalt tagasi tulles kiitis Karin väga meie õpilasi.
Mille eest, lubas ta öelda alles Palade Looduskeskuse kivimajas. Kuna me
sattusime nii hoogu loodusõpperaja läbimisega ei jõudnudki Pühalepa kirikusse. Aga tühja sest, tagasitulles jääb see meile tee
peale. Siis käime läbi.
Järgmine peatus Soera Talumuuseum. Seal oli meil tellitud
lõunasöök ja perenaine Õie Laksberg ootas meid tuliste kollaste tuhlite, koduste
kotlettide, salati ja ternespiima-kohupiima-õunakoogiga. Küll on hea toit, ei
jõua me ära kiita. Perenaine ütleb selle peale hiidlastele omase muhedusega, et
no ärge kiitke siis, kui enam ei jaksa, vaid sööge. Igatahes oli viietärni toitlustus, soovitame kõigile.
Lasime natuke leiba luusse ja siis suundusime
Palade Loodushariduskeskusesse, kus läbisime koolituse Hiiumaa maastikud.
Saime teada, et Hiiumaa on kõige metsarohkem maakond Eestis ja palju muid toredaid fakte Hiiumaa kohta. Saime ka igaüks raamatu, kus kõik see sees kirjas.
Palade kivimajas tutvusime erinevate kivimitega ja kivi
kasutusvõimalustega. Otsisime kirjelduste järgi kivistisi ja joonistasime neid.
Kõik tegevuste tulemused ja omandatud teadmised tuleb vormistada nö
praktikapäevikusse, mis saab olema looduspraktika arvestuse aluseks. Kuna Karin
reklaamis meile nii põnevaks Tahkuna piirkonna, kus on suurim jugapuude
kasvuala Eestis ja kus leidub õhukeseks lihvitud liivakive, otsustasime kalduda esialgsest reisiteekonnast kõrvale ja
külastada Hiiumaa kõige põhjapoolsemat tippu, Tahkuna poolsaart. Siinkohal
tuleb lihtsalt lugejal nautida vaateid fotodelt, sest sõnades kirjeldada on seda väga keeruline.
Tagasiteel külastasime ka tee äärde jäävat
militaarmuuseumit.
Kärdlas toimus väike shopping. Haarasime kaasa kõik
vajalikud vahendid grillimiseks ning alustasime sõitu Kalana puhkeküla poole.
Käisime läbi ka Ristimäelt, kus igaühel oli võimalus meisterdada oma rist.
Ristimägi on aastatega ikka väga gigantseks kasvanud.
Sõit Kalana poole jätkus
võidu Päikesega. Ehh, meie kaotasime. Põikeseloojangut me ei näinudki, vaid
verev taevas mere kohal märkis Päikese tudukohta.
Puhkekülas olid meie üllatuseks armsad ja väga soojad ning
mugavad kämpingud. Mida hing oskaks veel ihata, kui grillimiskoha, külmkapiga sooja kämpingut mere kaldal.
Öösel, nii ühe paiku, panime üles teleskoobi ja vaatasime Kuud.
Oli teine selline poolkerakujuline aukudega juust. Mobiili äpi abil leidsime ka
Saturni ja Neptuuni. Öist romantikat jätkus hommikutundideni.
Esmaspäeva hommik
Esmaspäeva hommik
Soe hommikupäike ja sillerdav meri Kalana puhkekülas. Kõhud
hääd paremat täis ning bussirattad
võivad veereda nüüd Ristna looduskeskuse poole. RMK looduskeskuse ees jaotusime
kaheks grupiks-põhikool ja 10ndikud ühte ja 11- ja 12ndikud teise. Esimene
grupp suundus mere äärde ning teine Kõpu soodesse.
Jalutasime läbi palumänniku, pistsime suhu mustikaid, pohli
ja nüüd on näpud, suud lillad. Kogu rännakut soodes juhtis rõõmsameelne Urve
Merendi, kelle taktikepi all õppisime tundma erinevaid samblaid ja saime
selgeks madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo ehk raba erinevused. Samuti selgitati
põhjalikult kuidas sood tekivad. Kellel kummikud jalas olid, läksid läbi
viimasest soost, mida nägime. Bussi juurde tagasi kõndides nägime ka nelja
lõopistriku, mis on isegi kogenud loodusefanaatiku jaoks haruldus.
Nendes uuritud väikestes madalsoodes ja nendevahelistel
luidetel kohtasime imelisi taimi. Näiteks imeilusat Carl Linne lemmik- ja
vapitaime harakkuljust, soopihla, mille õie järgi sakslased teda veresilmaks
kutsuvad ning looduskaitsealuste taimede II kategooriasse kuuluvat loim
vesipaunikat, millel on väga omapärane ja kaunis leht.
Põhikooli ja kümnendike metsaretkel saime selgeks, mis vahe
on ruumimeetril ja tihumeetril, imetlesime Ristna looduskeskuse lähiümbruse
põlismetsa kogu tema väärikuses ning
jõudsime läbi erinevate metsatüüpide välja randa, kus õppisime ära tundma merihumurit,
liiv-merisinepit, looduskaitsealuste liikide III kategooria taime
rand-seahernest ja kurdlehist kibuvitsa, kes on meie aladel tulnukas.
Pärast õhtusööki külastasime Rebasmäe õpperada, Kõpu
tuletorni ja nautisime Ristnas aukudega kive korjates päikeseloojangut.
Kindlasti on buss tagasi mandrile sõites poole raskem kui enne, sest korjatud
kivikuhjad on vaja ju koju viia.
Hetkel istume kõik lõkke ääres ja ajame laagrijuttu. Igal-ühel oma muljed ja nalja jätkub vist varaste hommikutundideni. Et lõkkesse
oleks panna puid, siis oleme võtnud endale ka sarnase rolli RMKga - puhastada Kalana metsaradu kuivanud okstest.
Peab ütlema, et meil tuleb see oluliselt paremini välja kui RMK-l, sest rajad
on pärast koristamist vabalt läbitavad. Ees ootab tähine ja pikk öö.
