Läänemaa looduslaagri teine päev.

 26. augusti hommik. Endiselt sajab. Ei mingitki lootust täna kuiva nahaga pääseda. Keskmiselt neli tundi magamist veab hommikul nii mõnelgi kulmu kortsu. Samas on ka neid vapraid, kes otsustavad teha karastava hommikusupluse. Au neile, sest kui ausalt ikka öelda, siis see on karm.

Hommikusöök on täna õige vara, 7.30 aga see-eest rikkalik.  Kõht võileibu ja head-paremat täis longime vihmas majutushoone poole. Kui ikka kasvõi natuke taevataat vihmaga täna koonerdaks, oleks päev korda läinud. Meri Silmal ja taevas on toon-toonis hallid ning ega ei ole eriti ilma paranemist oodata.

Asjade pakkimine bussi läks vahejuhtumiteta. Algas sõit Salajõe juurde. Salajõgi on karstialal paiknev jõgi, mis osaliselt voolab maa all. Põhilised karstialad paiknevad Pandivere kõrgustikul ja Põhja-Eestis, Läänemaal on karstumist harvem. Ka Kohila on karstipiirkond ja tundliku veereziimiga.

Salajõe karstiala on maastikukaitseala alates 1964. aastast. Seal neeldub maa alla jõgi ning voolab maa all 1,3 kilomeetri ulatuses. Salajõe oma saladustega püüdis fotole Esper.

Kudani rannaniit- ilus hooldatud rannaniit Aulepa-Pürksi maantee ääres, mis piirneb Vööla merega. Praegu jääb Kudani rannaniit väga suurte üleujutuste korral vee alla. Kunagi olla seal saanud sõita isegi laevaga-nii 400 aastat tagasi. Rannaniidul pesitsevad kurvitsalised. Näha on taimedega katmata alasid, mida kutsutakse soolakuteks.  Marko Valker rääkis, et rannaniitudel karjatamise eest saavad kohalikud talunikud toetust. Ega see karjatamine muidu ära ei tasukski. Loomad ei võta looduslikel rannakarjamaadel nii kiiresti kaalus juurde kui kultuurkarjamaadel. Peale selle on vigastusoht. Kusagil pidavat veel ohustama loomi maksakaanid, kes paljunevad madalas vees. Põhiliselt karjatatakse lihaveised, on üksikuid lambapidajaid. Selleks, et rannaniit oleks piidavalt hooldatud peaks olema niidu ühe hektari kohta vähemalt 1 loomühik loomi. No see tähendab seda, et 1 hektari karjamaa kohta oleks kas 1 veis või hobune või siis viis lammast. Kui loomi on vähem, siis nad ei jõua piisavalt taimemassi süüa ja karjamaa kasvab ikkagi tasapisi kinni. Kui aga on palju rohkem loomi, siis tallavad loomad karjamaa ära, maapind on ikka rannaniitudel osaliselt ka väga pehme, ning loomadele ei jätku piisavalt toitu.

Roostikuraja läbimine oli paras katsumus. Laudtee on vihmaga libe. Krista oli meie retke kõige suurem kangelane, sest ta läbis olude sunnil enamus radu plätudega. Varbad olid tal küll koguaeg sinised ;).

Tuul, metsik tuul. Seisame Eestimaa mandriosa kõige loodepoolsemas tipus Põõsaspea neemel. 

Vahutav tormine meri on lummav vaatepilt. Nii mõnigi unustas „tatise ilma“ ja vaatas pea tund tormist merd...

.. ja oli väga tore.

 Loodame, et keegi ei haigestu ja esimesel septembril tuleb ilus aktus.

Looduslaagri esimene päev Läänemaal

25. augusti hommik. No ei või olla… ongi tõsi. Juba eile vaadates Norra ilmateadet sai juba kord ohatud-esmaspäeval tuleb vihmane päev.

Ei tea, kas keegi tulebki. Laussadu. Meil Edithiga ei ole ka just sära silmas aga no küll me hakkama saame! Koolimaja juures on Toomas Toome buss juba reisiootel ja ennäe imet - mõned õpilasedki bussis!  Ja siis hakkas äkki tulema autosid ja  igast autost astus välja vähemalt üks naerul näoga õpilane. Loeme kõik kokku, meid on päris palju. Algas sõit Nõvale.

Endises merepõhjas olid moodustunud hiigelsuured luited. Kanarbik õitses ja avanes hingemattev vaade Veskijärvele.

Veskijärve läheduses käisime põlendikul, mis oli tekkinud kuus aastat tagasi. Kuna metsapõlengu päeval olla tuul olnud 25 meetrit sekundis, olid põlenud vaid puude alumised osas. Nooremad puud olid jala pealt ära kuivanud, sest tüvepõleng oli kahjustanud neid säsini. Vanematel puudel olid tüved söestunud. Retkejuht rääkis, et alles viiendal või kuuendal aastal peale põlengut tasub minna sinna otsima pohli ja mustikaid -loomulikult siis kui on  ikka sobiv kasvukohatüüp.

Huvitavatest liikidest nägime kõret ehk juttselgkärnkonna. Kõrede jaoks jaoks oli kaevatud liiva sisse suured lohud-eks ikka selleks, et nad paremini saaksid paljuneda. Kõre tahab paljunedes jalgu põhjas hoida, ütles meile retkejuht. Muide kaevatud järvikute põhjas oli punane liiv-see sisaldas palju raudoksiidi.

Põlendikult suundusime Nõva looduskeskusesse, kus tutvusime ekspositsiooniga, vaatasime binokulaariga erinevat tüüpi liivasid ning saime mängida ära-arvamise mängu. Olid 15 erinevat taime, millel marjad küljes. Osadega läks lihtsalt, teistega aga mitte nii väga. Üllatuseks sai maikelluke, ei teadnudki, et see lill ka marja kasvatab.

Üks õpilaste lemmikumaid tegevusi Nõval oligi muidugi mustikate söömine – Kohila kandis neid ju nii palju ei ole.

Nägime imelist mereranda ja metsa, sõime merikapsast ja maitsesime kadakamarju, kriuksutasime saabaste taldade all laulvat liiva. Uurisime seeni - põhiliselt on Nõva metsades praegu puravikke ja võitatikaid.

Metsas on hea rahulik, Nõva loodusekskuse giidid on vahvad, nende jutt oli väga köitev. Vihma küll sajab pidevalt, aga nagu öeldakse: „Pole halba ilma, vaid on halb riietus.“ Üks vihmafoto Esperilt.

Nõvalt suundusime õhtul Silma Õpikotta. Meid võttis vastu Marko Valker, kes viis samal õhtul läbi loodusfotokoolituse ja juhatas retke linnuvaatlustorni. Sinna pääsemine oli tõeline katsumus. Nii mõnelgi tuli vesi üle kummiku ääre. Õpetaja Edith, seistes keset "pokumaad", ütles naljaga pooleks, et näe, pidi olema fotokoolitus aga see siin on nagu Kaitseliidu ellujäämisretk. Itsitamist jätkus veel tükiks ajaks nagu näha fotolt. Hetke jäädvustas Alari.

Roostik oli ilus. Nägime teel kõrre otsa pesa teinud ämblikku, kalakotkast, sookurgi, palju seeni ja huvitavaid maastikuvaateid. Õnneks on meil need vaated salvestatud fotodena, sest pidasime fotojahti. Nii nägi roostiku läbi fotokaamera Jaan.

Linnuvaatlustornist tehti ka foto, mille pealkirjaks "Mehe süda" - sellest naljast muidugi saavad aru vaid retkel osalenud.

Praegu me plaksutame, sest vaatame päeval tehtud fotosid. Hea meenutus jube märjast päevast. On mitmeid häid pilte aga blogisse me paneme kindlasti Carl-Roberti foto, kus me kõik turvaliselt aias viibime.