Looduslaagri esimene päev Läänemaal

25. augusti hommik. No ei või olla… ongi tõsi. Juba eile vaadates Norra ilmateadet sai juba kord ohatud-esmaspäeval tuleb vihmane päev.

Ei tea, kas keegi tulebki. Laussadu. Meil Edithiga ei ole ka just sära silmas aga no küll me hakkama saame! Koolimaja juures on Toomas Toome buss juba reisiootel ja ennäe imet - mõned õpilasedki bussis!  Ja siis hakkas äkki tulema autosid ja  igast autost astus välja vähemalt üks naerul näoga õpilane. Loeme kõik kokku, meid on päris palju. Algas sõit Nõvale.

Endises merepõhjas olid moodustunud hiigelsuured luited. Kanarbik õitses ja avanes hingemattev vaade Veskijärvele.

Veskijärve läheduses käisime põlendikul, mis oli tekkinud kuus aastat tagasi. Kuna metsapõlengu päeval olla tuul olnud 25 meetrit sekundis, olid põlenud vaid puude alumised osas. Nooremad puud olid jala pealt ära kuivanud, sest tüvepõleng oli kahjustanud neid säsini. Vanematel puudel olid tüved söestunud. Retkejuht rääkis, et alles viiendal või kuuendal aastal peale põlengut tasub minna sinna otsima pohli ja mustikaid -loomulikult siis kui on  ikka sobiv kasvukohatüüp.

Huvitavatest liikidest nägime kõret ehk juttselgkärnkonna. Kõrede jaoks jaoks oli kaevatud liiva sisse suured lohud-eks ikka selleks, et nad paremini saaksid paljuneda. Kõre tahab paljunedes jalgu põhjas hoida, ütles meile retkejuht. Muide kaevatud järvikute põhjas oli punane liiv-see sisaldas palju raudoksiidi.

Põlendikult suundusime Nõva looduskeskusesse, kus tutvusime ekspositsiooniga, vaatasime binokulaariga erinevat tüüpi liivasid ning saime mängida ära-arvamise mängu. Olid 15 erinevat taime, millel marjad küljes. Osadega läks lihtsalt, teistega aga mitte nii väga. Üllatuseks sai maikelluke, ei teadnudki, et see lill ka marja kasvatab.

Üks õpilaste lemmikumaid tegevusi Nõval oligi muidugi mustikate söömine – Kohila kandis neid ju nii palju ei ole.

Nägime imelist mereranda ja metsa, sõime merikapsast ja maitsesime kadakamarju, kriuksutasime saabaste taldade all laulvat liiva. Uurisime seeni - põhiliselt on Nõva metsades praegu puravikke ja võitatikaid.

Metsas on hea rahulik, Nõva loodusekskuse giidid on vahvad, nende jutt oli väga köitev. Vihma küll sajab pidevalt, aga nagu öeldakse: „Pole halba ilma, vaid on halb riietus.“ Üks vihmafoto Esperilt.

Nõvalt suundusime õhtul Silma Õpikotta. Meid võttis vastu Marko Valker, kes viis samal õhtul läbi loodusfotokoolituse ja juhatas retke linnuvaatlustorni. Sinna pääsemine oli tõeline katsumus. Nii mõnelgi tuli vesi üle kummiku ääre. Õpetaja Edith, seistes keset "pokumaad", ütles naljaga pooleks, et näe, pidi olema fotokoolitus aga see siin on nagu Kaitseliidu ellujäämisretk. Itsitamist jätkus veel tükiks ajaks nagu näha fotolt. Hetke jäädvustas Alari.

Roostik oli ilus. Nägime teel kõrre otsa pesa teinud ämblikku, kalakotkast, sookurgi, palju seeni ja huvitavaid maastikuvaateid. Õnneks on meil need vaated salvestatud fotodena, sest pidasime fotojahti. Nii nägi roostiku läbi fotokaamera Jaan.

Linnuvaatlustornist tehti ka foto, mille pealkirjaks "Mehe süda" - sellest naljast muidugi saavad aru vaid retkel osalenud.

Praegu me plaksutame, sest vaatame päeval tehtud fotosid. Hea meenutus jube märjast päevast. On mitmeid häid pilte aga blogisse me paneme kindlasti Carl-Roberti foto, kus me kõik turvaliselt aias viibime.